Holstre mäed

Holstre

Holstre Pasunakoor

1880. asutas Pulleritsu kooliõpetaja Andres Aavik Holstresse pasunakoori, mis kujunes oma ala parimaiks kogu kodumaal.

Holstre Pasunakoor

1880. asutas Pulleritsu kooliõpetaja Andres Aavik Holstresse pasunakoori, mis kujunes oma ala parimaiks kogu kodumaal. 1894. saavutas Holstre pasunakoor viiendal üldlaulupeol Tartus esimese koha ja jätkas edukat tegutsemist ka järgmisel sajandil. Holstre pasunakooris lõi noorpõlves kaasa tulevane tuntud helilooja, dirigent ja muusikaõpetaja Juhan Aavik.

Jaan Hansson meenutab 1944. aasta ajalehes “Eesti Sõna”:
Andres Aaviku asutatud Holstre pasunakoor on üldlaulupidudelt kaasa toonud kaks esimest ja ühe teise auhinna – juba see märgib tolleaegse orkestri kõrget taset. Andres Aaviku iseäralduseks oli see, et ta nõudis niihästi laulukoorilt kui ka orkestrilt piinlikult ilusat tooni ja puhast mängu. Puhas mäng ja ühtlane toon oligi see, millega me kõiki võlusime. Aavik R. Sachker, 1879, oli ise väga hea kornetimängija, ka mängis ta sageli soolot. Andrese poeg, Juhan Aavik hakkas isa orkestris varakult kaasa mängima. Lõbus vahepala juhtus kord, kui orkester kutsuti „Ständcheni” viima Abja parunile, keda kogu Mulgimaa tundis tema omapärase kõneviisi tõttu. Parun ilmus pärast mängimist orkestri juure ja ütles: “Mängisite ikka ilusasti kah!” Ja silmates orkestri keskel väikest Juhanit, imestas: „Teil on väikesi poisse kah? Temal on pill kah? Ja ta mängib kah!?”

Juhan Aavik mängis Holstre pasunakooris kaasa ka Viljandis õppimise ajal ja Peterburi konservatooriumi õpilasena. Meil oli üks pala, mille nimi oli “Eksija metsas”, mida solist mängis orkestrist eemal. See pala tekitas igal pool suurt vaimustust. Kord, konservatooriumi vaheajal, mängis noor Juhan ühel metsapeol Holstres seda soolot. Orkester asus peoplatsil, kuna solist mängis eemal, põõsaste vahel. Holstre mängukoor sai väga palju kutseid esinemiseks. Mängisime Viljandi ja Valga väljanäitustel, mõisnike ballidel, Aleksandri koolimaja pühitsemisel, professor Köleri matustel. Kõiki kutseid ei suutnud ajapuudusel kunagi täita. Kui Juhan oli konservatooriumist kodus, andis see orkestri esinemistele alati hoogu, isa lausus sel puhul: “No nüüd on Juhan kodus, nüüd võtame kutsed vastu.”