Holstre mäed

Nõiajärv ehk Lõikheina lomp

Olete jõudnud Nõiajärve äärde. See salapärane järveke põlises laanes võib mööda käijale märkamatuks jääda, nii rohtu kasvanud on tema kaldad. Räägitakse, et kes järve taha läheb, eksib ära ega leia enam tagasiteed. Seenelised eksivadki siin sageli. Vanarahvas teadis rääkida, et kui rist ette lüüa, jõudvat tee peale tagasi. Nõiajärve kohta liigub rahvasuus mitmeid lugusid: Järv olevat nii sügav,et keegi tema põhjani pole jõudnud. Kui kivi vette visata, kostuvat hulga aja pärast, kuidas kivi põhjas nagu vastu vask katelt kukub ja siis liikuvat järve pind, nagu raputaks end keegi viha pärast põhjas. Ükskord läinud külamehed laupäeva õhtul Nõiajärve ääre, sidunud paja pika nööri otsa, pannud kivi sisse ja lasknud järve. Kui juba sada sülda nööri vees olnud, tundnud mehed, et nöör korraga liikunud. Nüüd tõmmanud mehed paja üles, aga mis imetükki nad näinud! Verine härjapea pajakese asemel nööri otsas! Mehed kohkunud ära, visanud härjapea vette ja jooksnud koju. Nõiajärve lähedal on Linajärv. Olnud kord hulk linaleotajaid järve ääres. Korraga kuulnud nad Nõiajärve poolt valju karjatamist, ikka „Aih! aih! aih!” „Läheme Nõiajärve ääre vaatama!” hüüdnud mitu meest. „Ei, mina küll ei lähe!” vastanud paljud. Viimaks läinud ometi kolm südi meest Nõiajärve lähedale ja näinud, kuidas üks ihualasti naine sääl vett käega pildudes ja mängides ikka hüüdnud: „Aih! aih!”. Niipea kui ta aga mehi näinud, olnud naine sulpsti järves.