Holstre Pärimuste matkarada
Parkla
Kuula lugusid siit: https://holstre.ee/punkt-1/
Tere tulemest Olstre mägede jalgtii pääle! Kõndmise kõrva saat lugede ja kullete killuksit selle kandi aa- ja kultuuriluust ning rahvasuust.
Olstre nimi panti mõisasaksa Holstferi nime perrä. Holstfershofi mõis om edimest kõrda kirja pant 17. aastesaa edimesel poolel, a mõis olli selle kotusse pääl joba 15. aastesaal. Präegutse koolimaja kotusse pääl olli kivist vasallilinnus. Mõisa kõrvaloonetest om alla jäänu varalassitsistlik valitsejemaja, mille 1780. aastidel lask ehite selleaigne mõisa rentnik, kindral Magnus Johann von Berg. Viil om alla 19. aastesaal ehitet magatsiait, kos 1912. aastest om Olstre seltsimaja.
19. aastesaal olli Olstre Eesti rahvusligu liikmise süä ja siit om peri mitmit ärkämiseaa kirjamehi ja kultuuritegijit.
Sõdade aal saanu Olstre rohkemb kannate ku pallude tõise kotusse. Maa jäänu peris tühjäs, siiperäst tuudu siia asemele venelisi ja tõisi. Arvates, et just selleperäst olevet Olstre kandi rahvas esivärki meelelaadige – na om ää ärimihe ja kangeste tulitse. Vällänägemiseld ollive na ümbruskonna rahvast, näituses Tarvastu inimestest, raasike pikembe ja peenembe.
Nõglale niidi perra-ajamine
Kuula lugusid siit: https://holstre.ee/punkt-2/
Nõglale niidi perräaamine
Nõglale niidi perräaamine om lustiline Olstre kandi vana-aasteüü mäng, mida
võis mängi egä matkaraa pääle tullu inime.
Mängje soovip midägi ja istup sis sedäsi pudeli pääle, nagu pilt siin kõrvan näitäp. Kätte võetes niit ja nõgel ja mängje piap sis „nõglale niidi perrä aame”. Ku ta saap sellege kähku toime, lääp temä suuv kah ruttu täide, a ku mäng võtap rohkemb aiga, saap suuv kah ildamb teos.
Mängmise jaos tarviligu asja om siinsaman olemen.
Nõiajärv ehk Lõikheina lomp
Kuula lugusid: https://holstre.ee/punkt-3/
Nõiajärv ek Lõikeinä lomp
Olede jõudan Nõiajärve viirde. Sii salaperäne järveke põlitsen laanen võip müüdäminejele tähele panemede jäiä, nõnda kinni kasunu om temä kaldaveere. Kõneldes, et kes taga järve lääp, essup ärä ja ei levvä enämb kodutiid kätte. Seenelise essuve siin tihtilugu ärä. Vanarahvas tääd kõnelde, et ku rist ette lüvvä, jõudvet õige tii pääle tagasi.
Nõiajärve kohta liigup rahvasuun mitmit lugusit.
Järv olevet nõnda sügäv, et mitte üits ei ole temä põhja vällä jõuden. Ku kivi vette visate, olevet ulga aa peräst kuulda, kudas kivi põhjan nagu vastu vaskkatelt sadap ja sõs akkavet vesi liikma, nagu raputes kennigi ennest viha peräst järve põhjan.
Üitskõrd lännu külämihe puulbe õhta Nõiajärve viirde, sidunu paa pika nööri otsa, pannu kivi sissi ja lasken järve. Ku joba sada süldä nüüri viin ollu, tundan mihe, et nüür kõrrage liikma akanu. Nüid tõmmanu mihe paa üles, a mes imetükki na nännu: verine ärjäpää paakse asemel nööri otsan. Mihe eitunu ärä, visanu ärjäpää vette ja juusknu kodu.
Nõiajärve lähiksen om Linajärv. Üitskõrd ollu pallu linaleotejit järve veeren. Kõrrage kuulu na Nõiajärve puult kõva kisa, iki „Uih! aih! aih!”
„Lääme Nõiajärve viirde kaeme!” õiganu mitu miist.
„Ei, me küll ei lää!” vastanu tõise.
Viimäte lännu ommeti kolm julgembet miist Nõiajärve manu ja nännu sääl ihualasti naist, kes kätege vett pildun, ullanu ja iki uikun: „Uih! aih!”. Nõnnapia, ku ta mehi nännu, ollu naine sulpsti järven.